Kalade koelmu- ja turgutusalade (edaspidi: taastootmisalade) hea seisund ja toimine on aluseks kalaasurkondade ja -varude jätkusuutlikkusele. Teadmised taastootmisalade ökoloogilisest seisundist on seega kriitilised ka kalavarude jätkusuutlikul ekspluateerimisel ja majandamisel. Kuigi teadlased on ühel meelel taastootmisalade olulisuses, puudub senini täpne arusaam millised keskkonnaparameetrid on kõige määravamad hästi toimivate taastootmisalade toimimisel (Kraufvelin et al. 2018). Seda kuidas taastootmisalade arv ja kvaliteet mõjutab kalade populatsioonidünaamikat on harva kirjeldatud ning veelgi harvem on seda informatsiooni kasutatud teadusliku soovitusena kalavarude majandamises. Kuna kaladele olulised taastootmisalad on vähemal või rohkemal määral tugeva inimmõju all, siis aitaks nende alade toimimise uurimine mõista, miks osad alad on täiendi mõttes produktiivsemad kui teised. Eesti riimveelist rannikumerd asustavad aastaringselt erinevad mageveekalad nagu näiteks haug (Esox lucius), säinas (Leuciscus idus), luts (Lota lota), särg (Rutilus rutilus) ja teib (Leuciscus leuciscus), kes suuremal või vähemal määral koevad mageevees. Nimetatud (pool)siirdekalad rändavad kudemiseks magevette (vooluveekogud, järved) või mageveelise mõjutusega veekogudesse (lahed, rannajärved ja -lõukad). Selliseid veekogusid leidub Saaremaal arvukalt, kuid tihti on probleemiks nende kehv ühendus merega, st veerežiim, mis ei võimalda kaladel (vähemalt mitte igal aastal) sinna siirduda või seal edukalt kudeda. Samuti on paljud vooluveekogud õgvendatud või muud moodi inimese poolt tugevalt mõjutatud, mis on vähendanud nende sobilikkust taastootmisalana. Ka pealtnäha hea kvaliteediga taastootmisalade puhul on ilma täpsemate uuringute läbiviimiseta raske öelda, kas ikka on tegemist taastootmisalaga, mis annab olulist iga-aastast panust täiendisse.